Eesti tavalisim ja levinuim rähniliik on kuldnoka suurune lind, kreemikasvalge alapoole ja musta ülapoolega. Suur-kirjurähni olulisteks tunnusteks on erkpunane sabaalune ning valged õlalaigud.
Suur-kirjurähn on meil kohal aastaringselt ja talveks saabub siia liigikaaslasi põhjast ja kirdest. Talvel võib neid sagedamini kohata ka „sepikodades“ askeldamas. Rähni sepikoda on oksa- või tüvepragu, kuhu rähn kinnitab käbi seemnete väljanokkimise ajaks. Tühja käbi heidab ta sinnasamasse sepikoja alla, kuhu võib talve jooksul tekkida päris suur kuhi. Sepikodasid võib ühel rähnil olla mitu.
Kevadel teevad suur-kirjurähnid end võimalikele paarilistele kuuldavaks trummeldustega. Sellega annavad nad ühtlasi teada territooriumi hõivamisest. Kuna trummeldus peab kõlama valjult, siis trummeldavad nutikamad rähnid vastu posti- või katuseharja plekki. Trummeldus koosneb kuni 10 löögist poole sekundi jooksul. Peapõrutust aitab vältida iseloomulik pea ja kolju ehitus.
Suur-kirjurähn peiteldab puusse igal aastal uue pesakoopa, mis saab järgmistel aastatel pesapaigaksmitmetele teistele loomaliikidele. Mais koorub rähnil 5–6 poega, kes vajavad sagedast söötmist – 300 korda päevas. Tõukude kättesaamiseks on rähnidel abiks väga pikk kleepuv keel – suur-kirjurähnil ulatub keel 4 cm noka tipust väljapoole.
Suur-kirjurähn on tugiliik, omamoodi peategelane, kes tagab oma tegevusega loodusliku mitmekesisuse: teiste liikide säilimise. Rähni suvemenüüks on metsa- ja puidukahjurid ja nende vastsed.
Suur-kirjurähni trummelduse ja hästi meelde jääva häälitsuse on salvestanud Loodusheli lehel Veljo Runnel.
