Linnulaulu meelespidamiseks mõtles vanarahvas välja mnemotehnilisi võtteid: nii tuleb väike-lehelinnu nimi rahvasuus otseselt tema vallatust laulust. Linnu pidevalt korduv „silk-solk-silk-solk” jääb kergesti kevadiste saabujate trillereist meelde. Räim on meie rahvuskala, Eesti rahva põline toidupoolis – võiksime ka mõelda, et märtsi lõpul-aprilli algul Lääne- või Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast või Edela-Aasiast naasev pisike linnuke tögab meie soolaräimekiindumust, olles ise kursis Vahemere-äärse gurmeega. Ent vanarahvas seostas häälitsust näiteks lehmalüpsmisega: sellist häält teeb lüpsmisel lüpsikusse kogunev piim.
Eesti üks väiksemaid linde on hallikas-pruunikasrohelise selja, määrdunudvalge alapoole ja tumedate jalgadega, märgata on seda putuktoidulist lindu aga üpris keeruline – kui, siis kõrgel puuvõras või kuuse ladvas laulmas. Talvituma lendab ta septembris või oktoobris ning enne seda võib teda sama rõõmsalt laulmas kuulda.
Kuula väike-lehelindu siit.